Koerakasvatajate ringi ajaloo tutvustus. Lühendatult ajakirjast KOER 1/2010
Tallinna Nõmme Noortemajas tegutseb juba viieteistkümnendat aastat koerasõpru ühendav huviring. Kokku on aastate jooksul ringis käinud üle poolesaja õpilase. Mõned olid meie seltsis aasta või vähemgi, mõned läksid alles siis, kui gümnaasium läbi. Karin Lassmann, Roosi Mehikas, Laura Läte ja Marju Alla käivad aga vastavalt võimalusele loodusmajas abiks praegusi õpilasi juhendamas – suur tänu neile!
1995.aasta sügisel kutsusin Nõmme noortemajja ringitöös osalema koerahuvilisi noori. Enam ei oska täpselt öeldagi, mitu last tookord kokku tuli – nii tosina jagu ja kõik algklassidest. Koeri sai meil kamba peale isegi rohkem kui lapsi. Tõugudest tuleb küll meelde vaid üks ameerika ja üks inglise kokkerspaniel, ülejäänud olid väiksemat või suuremat sorti krantsid.
Ajad olid vähe teised kui praegu, lapsed olid harjunud õues mängima ja keegi ei osanud unistadagi koerte treenimisest spetsiaalsetes rajatistes. Tähtsust polnud ka koera tõul või suurusel, pea-asi, et koer. Kuna olin ise aastaid teadlikust koerakasvatusest eemal olnud – kasvatasin vahepeal oma lapsi – siis olid minu teadmised koertekoolitusest veel nõukogude ajast ja ka kaasaegse näituse kogemus puudus. Õppisin koos lastega ja palju asju leiutasime ise. Agilityst, uuest põnevas spordialast, käisid tookord alles jutud. Ehitasime siis ise koertele metsa takistusraja (mis loomulikult peagi ära lõhuti) või kasutasime Nõmme parkide ja raba looduslikke võimalusi, et koerte hüppevõimet treenida. Suures osas toimusid meie tunnid värskes õhus ja koos loomadega, palju käisime lihtsalt jalutamas.
Siis kuulsime koerteteraapiast. Jälle asusime hoogsalt asja kallale. Kuna Eestis sel teemal keegi veel ei tegutsenud ega osanud isegi nõu anda, hakkasime ise omale väljundit otsima. Sõitsime noortemaja bussiga ringreisidele vanadekodudesse ja lastekodudesse. Suur rõõm oli nii andjatel kui saajatel, lisaväärtuseks suurepärane koerte sotsialiseerimise võimalus. Praeguseks tean, et teraapiakoeri treenitakse aastaid, aga meie noored koerakasvatajad olid tõesti oma koertega väga tublit tööd teinud: loomad olid avatud ja võõrastega sõbralikud. Ainult ratastool ja 
kargud tundusid neid esialgu ehmatavat, aga sellest saime ruttu üle. Külaskäigust raske puudega laste juurde valmis meil ka isetegevuslik film, mis isegi ühel konkursil osales.
Aastate möödudes muutus tegevus teadlikumaks – laste juures käisid esinemas erinevad koertega tegelevad inimesed kasvatajatest näitusekohtunike ja koolitajateni. Siinkohal veelkord kõigile neile esinejatele suur tänu nii minu kui õpilaste poolt! Õrnas eas lausutud õiged sõnad võivad noore inimese kogu eluteed suunata. Või siis halvemalt teelt tagasi pöörata. Meid, koerainimesi – aga seda te ju olete, kui ajakirja KOER loete – peetakse küll reakodanike poolt vähe kiiksukateks, aga kindlasti on koertega tegelemine noore inimese elus pigem edasi- kui tagasiviiva jõuga harrastus.
Astusime meiegi esimesi samme välimikunäitustel. Kuna tõukoerte hulk oli meil endiselt väikesevõitu, oli äsja Eestisse jõudnud junior handler võistlus meie ringi liikmetele nagu loodud. 2000.aasta Eesti JH meister Kaija Tõnismäe oli üks Nõmme koerakasvatajate ringist ja tema muljed Inglismaalt Gruftsi suurnäituselt, kus ta Eesti esindajana osales, tundusid imelise unenäona. Võrdluseks – eelmise aasta WW näitusel Bratislavas oli kohal veerand meie ringi õpilastest ja see ei tundunud kellelegi enam unenäona.
Mustade terjerite klubi korraldas ammu aega tagasi Sakus oma erinäituse raames match showsid, kus said ka tõutud koerad osaleda. Nõmme noored võtsid heast asjast tuld ja korraldasid ise match show krantsidele, kus tohtisid ka tõukoerad osaleda. Koha valikul oli teejuhiks perekond Naarits, kelle eestvõttel hurtade klubi Nõmmel pisut varem ühe matsh show korraldas.
“Pontu show” (2000 a.)
Esimene PONTU SHOW sai teoks aastal 2000. „Pontukas“ tuli ja jäi – 2010 kevadel 8.mail toimus juba arvult üheteistkümnes sellenimeline perepäev.
Viisteist aastat on Nõmme noortemaja koerakasvatajate ring muutunud koos Eesti koerandusega. Algusaastatel õpetasin ise lastele, kuidas koeri koolitada. Nüüd on soovijatel võimalus korraga mitme erineva ala sisetreeningutel käia. Alguses oli meil paar koerateemalist raamatut ja kennelliidu häälekandja must-valges variandis. Tänaseks on Nõmme loodusmajas, kus koerakasvatajate ring nüüd koos käib, terve raamatukogu jagu teoseid koerte käitumisest ja kasvatamisest ning mitmes keeles ajakirju. Algusaastatel koosnes meie neljajalgsete seltskond, nagu juba mainitud, krantsidest. Nüüdseks on kõigi ringiliikmete peale kokku vaid paar tõutut koera – tekib juba raskusi „pontukal“ väärilise krantsivõistkonna väljapanekuga.
Enamuse meie ringi liikmeskonnast on moodustanud noored, kel kodune „kenneltaust“ puudub. Tublid on vanemad, kes hakkavad oma koerahuvilisele lapsele nõustajaid otsima. Vahest leiavad noored ise läbi netiavaruste tee koerakasvatajate ringi. Kahjuks on küllalt tavaline ka järgmine vanematepoolne suhtumine – koera sa said, vaata nüüd ise, kuidas oma koeraga hakkama saad ja kui ei saa, anname koera hoiupaika. Juba sedalaadi hirmutamine on kuritegelik, samuti nagu kahe vastutusvõimetu indiviidi – koera ja lapse – omapäi jätmine!
Koertekoolitajad võivad rääkida juhtudest, kus laps on kartnud koera, kellega teda on koolitusele saadetud ja kes last vanemate teadmata terroriseerib. Kahjuks juhtub ka vastupidi – terroriseeritav on koer. Mida rohkem meie, koeri mõistvad täiskasvanud, sel alal algajaid noori nõustame, seda paremaks muutub Eesti „koerakultuur“. Kõigi tõuühingute ja klubide juurest leiab inimesi, kes oskaksid lapsi köita ja aidata, sest kõigil loomahuvilistel lastel pole aastatepikkuse koerakasvatuse kogemusega kodusid.
Ja veel – 15 aastat võisin ma kõigis aruannetes kirjutada: koerateemaline huviring haridusasutuses on Eestis erakordne ja ainulaadne. Nüüd töötab aga ka Pärnu Noorte Loodusmajas koerahuviliste ring. Mis te arvate, millise taustaga on ringi juhendaja Triin Tamme – loomulikult tuleb ta Nõmme loodusmajast!
Allolev pilt on tehtud kümmekond aastat tagasi veel vanas Tallinna koerte varjupaigas Laagris, kus me koerakasvatajate ringi liikmetega mitmeid kordi külas käisime. Noored harjutasid kevadel varjupaiga koertega liikumist-seismist ja noortemaja bussiga toodi mõned paremini treeningule allunud koerad ka “pontukale” võistlema.